1. aprill 2009

Lõhnadest. Toidust. Lõhnadest.


Ma olen lõhnadest ka varem kirjutanud. Aga mõned on lihtsalt nii uskumatult head, et teinekord on toidutegemine suurem nauding kui hiljem söömine. Mäletan ühe retsepti juurest lauset "Lase küpseda nii kaua kuni ahjust tulev lõhn näljaseks teeb" :)

Mu külmkapp lõhnab hetkel Tai köögi järele. Seal on rohelise karri pastat, kookospiima, värsket sidrunheina, kalganijuurt, värskeid laimilehti... Ma olen hakanud armastama Aasia kööki, neid tugevaid vürtside ja puhaste maitsete lõhnu. Seda, kuidas tamarindi taimest saab ise teha haput või magushaput kastet, kus maitse tuleb taimest, mitte lisatud värvi- ja lõhnaainetest. Kuidas köök täitub värske lõhnaga, kui ma panen pannile laimilehti. Või kalganijuurt. Või ingverit. Või eksootilis-magusa lõhnaga, kui karri või tom kha sisse kookospiima valan. Kuum-vürtsika ja rikkaliku masalalõhnaga, kui teha kana tikka masalat või kana võimasalat.

Ja kohv. Ammu enne seda kui ma kohvi üldse jooma ja hiljem armastama hakkasin, meeldis mulle värske kohvilõhn. See ahvatlev ja natuke mõrkjas röstitud ja värskelt jahvatatud kohvioa või kuum, mõnevõrra mahedam, piimavahuse cappuccino lõhn. Ja eriti tugev espresso lõhn. Selline, mida tunned peale suurepärast lõunasööki välikohviku sooja päikese alla veel hetkeks istuma jäädes tellitud espressotassist. Kus espresso on nii kange, et piisab terveks ülejäänud laisaks pealelõunaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar